Ei vanus ega sugu sea seljakotiga reisimisele olulisi piiranguid ning selline maailmaavastamine ei ole kaugeltki ainult keskkoolilõpetajate või tudengite pärusmaa. Kõik on ikkagi kinni konkreetses inimeses - nö. tarkvaraline probleem. Mööda maailma seikleb seljakotiga küllalt ka 60-aastaseid. Pole ebatavaline noortehostelis pensionäre ööbimas näha, sest nagu seljakotireisijate puhul tavaline, hoitakse oma raha hoopis olulisemate asjade jaoks kui seda on ööbimine.

Tegelikult rännatakse vägagi erinevates stiilides ja üsnagi erinevate rahaliste võimalustega. On olnud lugeda ka sellistest rännumeestest, kes isegi Bangkokis, kus majutuse hinnad algavad mõnest dollarist, ööbivad raha kokkuhoidmiseks sildade all. Teisalt pole senini sattunud ühtegi hotelli, kus seljakotiga sisseastuja peale halvasti vaadataks. Võib vist öelda, et seljakotireisimine on pigem teatud moodi mõtlemine, kui rahaliste võimaluste optimeerimine iga hinna eest.

Reisida võib igatmoodi, ka mootorratta või autoga ühest mandri otsast teise sõita polegi nii originaalne. Tegelikult ei oma see, millega reisida, erilist tähtsust. Pigem on reisile minnes oluline valmisolek välja tulla oma eelarvamustest ja mitte kohkuda tagasi mõningate ebamugavuste ees. Reisimine eeldab kohanemist selle maaga, kuhu reisid ja sellest lugupidamist, mitte vastupidi.

Üldistades võib öelda, et omapead reisimine on mõeldud neile, kes ei vaja täpselt ette planeeritud graafikut ja võtavad rahulikult seda, et asjad juhtuvad täpselt siis, kui nad juhtuma peavad (või natuke hiljem) ja juhtub täpselt see, mis juhtuma peab (või midagi muud).

Journeys, like artists, are born and not made.

Lawrence Durrell