Tegelikult põhiline, mille pärast reis ette võtta.

Kuigi reisiplaane koostades seatakse sihte eelkõige selle järgi, et ära näha üks või teine ajalooline paik, kuulsad ehitised, omapärane loodus, algab reisimise tegelik mõnu sulandumisest kohalikku atmosfääri ja suhtlemisest kohalike elanikega.

Et saada osa kohalike igapäevaelust, elurütmist, inimeste tegutsemisest ja näha maa omapära, tuleks vähimalgi võimalusel peamistest massturismimarsruutidest eemalduda. Tavaliselt pole selleks eriti kaugele vaja minna. Huvitaval kombel saab juba paar tänavavahet peatänavatest või turismiobjektidest eemal näha elu täiesti uue nurga alt.

Parimad paigad igapäevaelu jälgimiseks on:

• kohalikud turud ja väiksemad poed;
• kohad, kus kohalikud söövad ja/või joovad;
• kohalikud lõbustusasutused;
• kohalik transport;
• äärelinnad;
• linnaosad, kuhu on koondunud mõni vähemusrahvus;
• usulised institutsioonid - kirikud, templid, mošeed.

Tihti on kõige paremad asjad tasuta või peaaegu tasuta. Suurim võimalus ootamatuid elamusi saada on alati sellistes paikades, kus suurt turistidemassi ei liigu. Nii mõneski mõttes on parimad kohad väikelinnad, kus puudub suurlinnadele omane kära ja kiirustamine. Igaljuhul on üsna kindel, et seda kohta, kust sa leiad reisi suurimad elamused, ei ole üheski reisijuhis kirjeldatud.

Lisaks suhtlemisele kohalikega on võõral maal huvitav kohata ka reisijaid teistest maadest. Tavaliselt on igas linnas ja linnakeses mõni baar, mis seljakotireisijate seas mingil põhjusel populaarne on. Teisi reisijaid kohtab ka transpordisõlmedes ja linnadevahelises transpordis.

Turismimagnetid, mis leiavad reisijuhtides alati pikalt-laialt kajastamist. Nende juures peatuvad kõik turismibussid ja jagavad seletusi giidid. Parimate pildistamiskohtade peal käib tunglemine, kindel võib olla kõiksugu nodimüüjate kohalolekus. Need on põhilised kohad, mida näeb enamik grupireisijaist ja mis reeglina kannatavad ülekommertsialiseerituse all. "Tähtsate vaatamisväärsuste" külastamise peale on üles ehitatud enamik bussireise, aga ka paljud "kultuurireisid" eksootilistesse ja vähemeksootilistesse maadesse. Individuaalreisijale on selliste kohtade parim külastusaeg varahommikul ennem turismigruppide saabumist või õhtul peale nende lahkumist. Mõningatel juhtudel (nagu mitmed kuulsad muuseumid Itaalias) on vajalik pilet päev-paar ennem (vahest isegi nädalaid ennem) ära broneerida. Kui on kindel soov mõnes sellises kohas ära käia, tasub eelnevalt piletite saadavust uurida.

Lisaks peamistele vaatamisväärsustele leidub alati ka muid, "vähemkuulsaid" huviväärsusi. Kuna tunglemist on vähem, on neid ka palju mõnusam uurida. Tihti aitavad just sellised kohad paremini aru saada nende kõige kuulsamate vaatamisväärsustega seotud tagapõhjadest.

Paljud maailma loodusimedest ja rahvusparkidest ei ole väga kergesti ligipääsetavad ja seetõttu on nende külastamine enamasti ka kallim, kui linnade ja linnalähedastest vaatamisväärsustest osasaamine. Kuna looduslike metsi on maailmas väga palju hävitatud, näeb neid tihti ainult rahvusparkides. Mitmel pool Kagu-Aasias (eriti silmatorkavalt Malaisias) on jõutud nii kaugele, et bussiaknast võib tundide kaupa näha korralikult sirgetesse ridadesse istutatud puid, paljudes Euroopa riikideski on mets juba tõeline haruldus.

Maitse asi muidugi, aga vähimalgi võimalusel võiks vältida rannakuurortitesse sattumist. Alati see ei õnnestu, näiteks mitmed Kreeka saared on tervikuna muutunud suureks puhketsooniks.

Resortide puhul pole suuremat vahet, mis riigis või maailmajaos nad asuvad, puhkajatele mugavate tingimuste loomise ja meelelahutuse pakkumise sildi all on kohalik omapära asendatud igava ja steriilse turismikokteiliga.

Samas võib just tavalisest puhkusereisist alguse saada põhjalikum seiklushimu.